Esinemisi kantakse otse üle!

MUUDATUS!

Meie esineme kohaliku aja järgi umbes pool 2 ja  teist korda kolme paiku.

Kuuba.

Meie.

Meie.

Kuuba.

Kodus siis vastavalt 2o.30 ja kümne paiku.

World Festival of Children’s Theatre Live Streamed Here!

Advertisements

Avamine ehk are the Estonians smiling?:)

Avamine algas kell 19.00 ja kestis kokku umbes poolteist tundi. City Hall oli kogunemispaik, trupid pidid väljuma lipu ja banneriga peatreppi mööda lavale ning esitama kuni 45-sekundilise ennast tutvustava etteaste. Noored tahtsid proovis laulda Põhjatuulelaulu, aga kuulates ja vaadates, mida teised trupid tegid, otsustati ümber, et mitte toita stereotüüpe uimastest eestlastest. Kuid karma sai nad kohe kätte… Kui ikka teiste tutvustuste ajal morni näoga tagataustal seista, kui suurem osa on üliaktiivsed, siis hakkas see silma ka korraldajatele, kes pärast tutvustusvooru  üle masside mikrofoni hüüdsid:”How are you? Are the Estonians smiling?” 🙂


Pärast tutvustamist vaatasime kohalike eeskavasid, kus kõige enam said ennast näidata iluvõimlejad ja lauljad.

Külm hakkas ka, sest tuul tõusis ja päikest väga polnud.

Aga siis, kui avamispidu koos muusikutega algas, läksid meie noored ka hasarti, ja tantsu löövad eksperimentlased sattusid mitmel korral festivali ametliku kaamera huviorbiiti.



4. juuni – Toronto ja saabumine Stratfordi

Pildid eilsest esinemisejärgsest olemisest.

Täna oli hommikupoolik linnas.

Osa käis teletornis, osa akvaariumis, siis Eatoni keskuses šoppamas ja poole kolmeni oli seega aeg sisustatud.

Seejärel tuli buss ja me sõitsime lennujaama, et peale võtta saabuvad ameeriklased ja juba saabunud sakslased. Kuna ameeriklastel läks tolli läbimisega aega, ootasime neid 1,5 tundi bussis istudes.

Kui kogu seltskond koos, saimegi lõpuks teele asuda. Muud hullu polnud midagi, ainult konditsioneer puhus hirmsasti, nii et oli päris külm. Väljas lõõskas aga päike oma pea 30 kraadiga, nii et hirm eelseisva nohu ja köha ees tundus päris õigustatud. Lennujaamast Stratfordi oli umbes 2 tundi sõitu. Bussijuht lõbustas rahvast faktidega Kanada kohta. Näiteks, Kanada territoorium on nii suur, et sõita läänerannikult idarannikule, kulub 5 päeva, kui sõita iga päev 12 tundi.

Ontario provints ei kasuta energia tootmiseks enam üldse kivisütt, kõik on kas hüdro-, või tuumaenergia peal.

Stratford ise on väga armas 30 tuhande elanikuga väikelinn. Linnast voolab läbi jõgi, pargid ja aiad on täis oravaid, parte, jänkusid, öösiti ka haisuloomi ja pesukarusid. Igat sorti huvitavaid linde oleme ka näinud, kõige enam ihkaks näha jäälindu, kes on siin tavaline, ja samuti koolibrisid.

Pered olid meile parklasse vastu tulnud, osa isegi tervitussiltidega, kõik olid rõõmsad ja elevil.

Meie käisime Alliga esinemispaigast läbi, kus mingi väike osa meeskonnast meid ootas ja tahtsid ette näidata, mis võimalused neil on. Nii nagu ka Torontos, ei saa seda köit tavapärasel moel stangele visata, nii et nad lubasid tuua oma köie ja selle sinna valmis siduda, siis saame teist kasutada nii nagu vaja. Võrkude jaoks ehitati mingi atribuut. Sellest saab homme pilte.

 

 Esimesed 2 päeva

Esimesed 2 päeva on möödas, kuid tundub, nagu me oleks siin juba poole kauem olnud (4?). Reisi alustasime sadamast. Jah, sadamast. See kutsus esile palju reaktsioone, kuna laevaga Torontosse pole vist keegi väga läinud. Said tehtud viimased pildid, kallistused, viimased sõnad loeti peale. Avastasime viimasel hetkel, et Elise pardakaardi oli teenindaja unustanud välja trükkida. Lõpuks kõik muidugi laabus, pardakaart käes, kolistasime oma pagasiga laeva peale.

Ikka oli veel selline tunne – kas tõesti see Kanada seiklus algabki…

Helsingis võttis meid vastu päikeseloojang ja sume suveõhtu. Hostel asus 1,7 km kaugusel ja sinnapoole, kohvrid järel kolisemas, suundusimegi. Veel enne kohale jõudmist tehti nalja ja tuletati meelde seda korda, kui Külli oli broneeringu teinud täpselt kuu aega hilisema kuupäeva peale. Seekord jäid sellised intsidendid ära, kõik täitsid paberid, et teha check-in, saada võtmed ja tuppa kolida. Me olime kolmandast seitsmenda koruuseni ära jaotatud. Näljasemad suundusid veel poodi süüa ostma. Äratuse pidi igaüks panema nii, et 5.50 on kõik väljas stardivalmis.

Nii ka enam-vähem läks, vaid Johann-Alex-Krevon said kuidagimodi aru, et see kellaaeg oli 6. Unine Ott pidi neid kutsumas käima, kui taksod juba ees olid ja kõik reisiärevalt taksojuhtidele eelseisvast rääkisid. Üks taksojuhtidest sattus olema eestlane.

Vantaa lennujaama check-in läks kiirelt. Kiirelt läks ka lend Reykjavikki.

Maandudes tumepruunile kivist maapinnale ja sombust ilma nähes saime aru, et, jah, see ongi see Island, millest nii palju kuuldud, räägitud, loetud. Bussijuht Kristjan ootas meid sildiga ja sellest hetkest algas meie kiire kulgemine Islandi hüplikel kitsastel kaugusesse viivatel teedel. Kuna pidime kella keerama, et elada kohaliku ajaga samas rütmis, siis algas meie hommik uuesti, sest kell oli 9. Vihma tibutas natuke, sooja oli 9 kraadi ja buss tundus mõnus.

Bussijuht oli suhteliselt optimistlik meie plaanide suhtes ja arvas, et kui me igas peatuspaigas kärmelt teeme, siis saab etteantud tundidega hakkama ja me oleme 15.30 tagasi lenujaamas. Islandi vahemaid arvestades oli see muidugi saavutus omaette ja ükski turismifirma polnud nõus sellist ülikiiret tuuri tegema. Tuttavate kaudu leidsime selle bussifirma, ja bussijuht, kes oli n-ö vana kala, rääkis siis giididelt kuuldud infokilde. Natuke olime ise ka juurde lugenud-otsinud. Esimene peatus oli termaalveebasseinides Laugarvatnis, kus meile anti aega 20 minutit. See oli kõikide kiireim spaakülastus, mis iial nähtud. Ja kiiruses ületas tüdrukute valmisseadmine poiste oma. Hans arvas seepeale, et siin oli ikka tegemist Külli-poolse teenega, mis sinnapoole duširuumi kandus. Aga vesi oli mõnus 40 kraadi ja natuke mädamunaaroomine ka. Pärast lende ja bussisõitu oli muidugi väga tore ennast ka pesta. Pärast suplust olid kõik erksad ja värsked, järgmiseks peatuspaigaks sellel Golden Circle teel sai Gulfossi juga, mis on Euroopa suurim. See, millise võimsusega vesi ikka voolas, pani kõik ahetama ja muidugi pilte tegema. Samasuguse innuga pildistati ja filmiti geiser Strokkuri purskamist. Islandi imed kõik reas +päike paistis, ilm oli praktiliselt tuuletu ja tunne –meolemeIslandil – oli valdav.

Lennujaama tagasi sõites tegime veel peatuse Thingvelliri rahvuspargis, kus muuhulgas on filmitud ka “Troonide mäng”. Lisaks sellele saavad selles pargis kokku Ameerika ja Euraasia laam, mis on teineteisest murrangute käigus eraldunud ja kahe laama vahel kulgeb väike matkarada. Väiksel osal sellest saime meiegi kõndida.

Ja lennujaama tagasj jõudsimegi 15.30.

Vahepeal oli reisikorraldajalt tulnud sõnum, et meie Toronto lend on tund aega edasi lükatud, aga tahtsime siiski lennujaamas valvel olla ja muidugi ka süüa.

Kõige kahtlustavamad olidki ametnikud selles boxis, kus tuli ette näidata load, kas alaealised ikka tohivad edasi rännata. Natuke pabistamist ja paberitega krabistamist ning siis olime ka sellest turvakontrollist läbi.

6-tunnine lend võis alata.

Eks see oli igaühele erinevalt piinarikas ja sellel rohkem ei peatukski.

Torontosse jõudes kestis ikka veel seesama päev, mis oli Helsinkis alguse saanud ja Torontos ei olnud see ikka veel läbi, kell oli alles 9 õhtul. Deklaratsioonid ja load näpus, kõndisime uude kontrolli. Igaüks pidi erinevatele küsimustele vastama, mis puudutasid festivali, raha ja asju, mis kaasas. Elisabeth üritas ühte õuna sisse smuugeldada, aga see ei läinud tal õnneks. Ta võeti natukeseks ajaks rajalt maha ja õun konfiskeeriti.

Eestlased olid tulnud meile lennujaama vastu ja lehvitasid rõõmsalt lippudega, kallistasid ja pakkisid meid autodesse, et Eesti maja juures olevasse baptisti kirikusse minivastuvõtule minna. Seal pakuti enne peredesse viimist süüa ja anti üle kingitused. Kõik olid sellest megapäevast kohutavalt väsinud, nii et me suutsime vaid kohtlaselt naeratada ja avastada, et see ühispilt, mis tehti, pannakse ajalehte.

3. juuni oli esinemiste päev. Kohtusime kõigepealt Eesti majas, sealt transporditi kõik Ehatare vanadekodusse, kus elavad kõige vanemad väliseestlased. Väikeste koomiliste intsidentidega õnnestus esinemine kenasti. Pärast pakuti süüa ja me olime väga rahul. Ka meiega jäädi rahule, mõned vanurid tulid pärast veel meiega rääkima.

Ilm on Torontos suviselt soe ja pärast Ehataret viidi meid autodega kesklinna poole tagasi. Vahemaad on siin ikka tohutud ja me olime ülimalt tänulikud selle eest, et meid siin niimoodi igale poole autodega veetakse.

Pooleteise tunniga läbi keskuse Tartu Collegesse jõudnud, olime natuke istumisest väsinud, aga igati valmis Chinatowniga tutvuma. Teejuhid tulid ka kaasa, nii et äraeksimisvõimalust polnud. Chinatown on täis armsaid kohvikuid ja puuviljaärisid, vahvaid pisikesi poode ja nurgataguseid – 2 tundi läks lennates ja pidime juba tagasi minema, et õhtuseks esinemiseks valmistuda.


Esitasime “Maailma avastamise” täisversiooni ja siis oma tulukestega puuetenduse. Need läksid mõlemad väga hinge. Täname kõiki, tänu kellele see kõik seal võimalikuks sai. Alates sellest töömehest, kes mingi valemiga organiseeris köie lakke, ja lõpetades kõikvõimalike muude hoolitsevate aspektidega, mis meile osaks langesid. Ilo ostetud eksootilised puuviljad ja nende maitsmine jääb kindlasti veel kauaks meelde.

Pärast esinemist oli pingelangus ja väsimus suur, nii et kõik soovisid koju puhkama minna.

Nii see seikluslik Toronto päev õhtusse jõudiski.