Veel workshop’idest

Butafooria magustoitudest


Mängud


Advertisements

“Lõvi, nõid ja riidekapp”

‘The Lion, The Witch and The Wardrobe’ -täna õhtul käisime teatris. St tähendab siis professionaalses mõttes teatrit. Piletid olid rõdul, kust saime hea ülevaate kõigest sellest, mida ühel teatril on pakkuda. Heas mõttes. Seda oli nauditav jälgida. Väga lahe lasteetendus. Lõvi oli kõige ägedamalt tehtud.

Kuna etenduse ajal pildistada vist ei võinud, siis võtsin mõned Interneti pildid.

Stratford Festival Theatre photos

P

Workshops

Kõik osalejad on jagatud töötubadesse, mis toimuvad igal hommikupoolikul ja kestavad 2,5 tundi. Jagatud on vanuste järgi ja enam-vähem nii, et igas grupis oleks kõikide riikide esindajaid. 

Iga õpilase kaelakaardi taga on mingi looma kujutis ja selle järgi tuleb siis vastavalt minna. Töötoad on omavahel ka rotatsioonis ehk siis saab igat teemat natuke.

On aafrika ja india tantsu ja trummimängu, nukkude tegemist, kloun, maskid, muusikal.


Elu-olu

Elu käib meil siin peredes, kuhu kõik on siis n-ö kasulasteks antud. Kõik pered elavad majades ja elurajoonid Stratfordi linnas asuvad roheluses. Ja selles roheluses elab erinevaid elukaid. Ka pesukarusid ja skunke, kes ööpimeduses ringi rändavad ja neid pole meil kellelgi näha õnnestunud. Torontos sain ma küll skungi pissihaisu tunda, see oli ikka jõle. Pastor Mart läks tookord, kui majutumist alles alustasime, alguses ise ees sinna tagaaia värava juurde kolistama, et äkki on skunk alles seal varitsemas. Ma olin nii väsinud, et see tundus tol hetkel lihtsalt väga naljakas. Sama lõbus kui see seik, et Alli majutaja Evi ütles, et kui keegi öösel akna taga krabistab, siis tõenäoliselt mingi pesukaru, kes sisse piilub. Pisut õõvastav, mis?

Linnud on osalt teistsugused, osalt samad. Kuldnokad on täpselt nagu kodus, leevikesed suuremad ja oranžimad, koolibrisid ja jäälindu pole õnnestunud näha. 

Nii, aga pered.

Igaüks püüdis oma siinset peret ka iseloomustada.

Elis ja Emily

Meil on väga mitmekultuuriline pere. Lisaks Kanadast pärit emale on meil kaks vahetusõpilast Jaapanist ning Brasiiliast ja entusiastlik Saksa lambakoer. Elame kunstiga täidetud keldris ja paariminutilise autosõidu kaugusel elavad hobused.

Heleriin ja Elisabeth

Korda hoidev pere, kellele väga meeldib valjuhäälselt naerda. Neile on kõige tähtsam perekond ning perekonna ühtsus ja seda nad ka on. Kuna maja seinad on täis inspireerivaid sõnumeid, siis on kindel, et iga hommik saab lahkuda majast hea meeleoluga.
Pia, Linda, Getriin

Nad on armastuse definitsioon. Seda armastust, mis neis leidub, ei hoia nad ainult endale, vaid jagavad seda ka helde käega meiega. Nad on Kanada vanaisa ja vanaema.
Hans ja Ott


Meie äärmiselt abivalmis pere on noortepärane aga nupukas. Andy, kes kunagi vist ei magagi, suudab kõigest rääkida ja kõigest maitsva roa teha. Paulal on rohkem ameteid kui kahe käe peal kokku saab lugeda ning tal on sugulased igas maailma otsas aga eriti Inglismaal.

Joosep ja Johann

Neist kandub edasi Kanada külalislahkust, millega meie pole harjunud. Nende külalislahkusest tekivad juba süümepiinad, sest oleme elanud nagu kuninga kassid.

Alex ja Krevon

Sportlikud pensionärid, kellele meeldib koeraga jalutada, jõusaalis käia ning hoolitseda selle eest, et külmkapis oleks meie jaoks piisavalt süüa.

Iris ja Triinu

Kaks inseneri, kes on vahelduva eduga taimetoitlased, kellel on kaks alaealist tütart, kellest ühele meeldib mängida koera ja inimesi lakkuda. Samuti on neil päris koer Loki.

Tagasiside

Tänane päev algas õpilastel workshop’idega ja juhendajatel tagasisidega lavastajate foorumil.

Töötubadest laekub mingil ajal kindlasti ka pilte, ma vähemalt loodan seda.

Iga etenduse arutelu võttis aega 45 minutit. Kõigepealt pidi rääkima juhendaja üldist juttu oma õpilaste, nende juhendamise ja konkreetse lavastuse loomisest. Seejärel panid kõik silmad kinni ja pidid ette kujutama kõige meeldejäävamat pilti sellest etendusest ja vabatahtlikkuse alusel sellest rääkima. Ja lõpuks oli küsimuste voor.

Kõige enam elevust tekitas tõik, et ma olen eesti keele õpetaja ja et meie koolis pole mingit draamale spetsialiseerunud osakonda. Kuna jutt tõlgiti iga paari lause või mõtte järel hispaania keelde, siis ühel hetkel sattus see tõlkija-hispaanlane segadusse, sest ma ütlesin, et ma otsin intrnetist erinevaid töötubasid, kus osaleda. Ta küsis üle, kas see on nagu aeroobikakavade õppimine 😀 Kõik kujutasid vist elavalt ette, kuidas draamaõpetus võiks nagu bodypumpi treeningvideo järgi käia. Naer kestis kaua.

Kiideti. Väga paljud võtsid sõna. Koreograafia meeldis. Samuti see mind-body-symbiosis, mis meil tutvustavas kavas välja oli toodud, kellelegi meeldis see väljend nii, et ta ütleski, et vot nii saabki seda kirjeldada. Natuke tegi kriitikat üks sakslane, et maskide ärapanemine laval peaks olema läbimõeldum, et ei oleks nii kohmakas. Täiesti nõustume.

Riietuse kohta uuriti, miks sellised ja nagu vanamoelised. Ma ei saanudki väga vastama hakata, ainult seda, et mu meelest sellised harmoneeruvad lihtsad normaalsed riided, mida kanda, ja et maadeavastajate miljööd loov, kui need juhendajad seal omavahel vaidlema läksid, sest teiste arvates olid riided täiesti tänapäevased.

Kalavõrgud olid lemmikud (tervitused Tiinale ja Ivile!) ja muidugi köis ja kõik sellega seonduv. Et kuidas nii lihtsate vahenditega saab nii palju näidata. 

Laulude ja merehäälte tegemise kohta öeldi, et need olid oma lihtsuses nii lummavad ja meeleolu tekitavad, et tõmbasid algusest peale kaasa ja paljud arvasid, et see energia ja intensiivsus, mis lavalt tuli, see hoidis publikut oma haardes. 


Eesti keelt kiideti muidugi ka. Paraguai esindajad tulid hiljem veel koreograafiast rääkima ja ütlesid, et see keel lihtsalt kõlas. Slovakid mainisid, et nemad ei osanud ei eesti ega inglise keelt, aga nad said kõigest aru, mis juhtus, sest kehakeel pidavat meil väga väljendusrikas olema.

Igal juhul oli see esinemine ja kõik sellega seonduv väga-väga äge!



Tehtud!

Kui ainult seda väsimust ees ei oleks, siis kirjutaks kohe pikemalt, kuigi, kas seda emotsiooni, mis me sealt saime, on võimalik sõnadesse panna…

Ühesõnaga – tehtud!

Hea tunne on. Täname koduste toetuse eest, seda oli tunda.

Ja miks ei peakski olema, kui võõrad inimesed (kohalikud tädid, teiste truppide juhendajad-lavastajad, laste pered, korraldajad) ligi astuvad ja häid sõnu ütlevad. Meeleolu on siin vägagi festivalilik. Kõik lahendatakse sujuvalt, inimesed on optimistlikud, ei viriseta ka selle üle, kui ajagraafik on veidi sassis seetõttu, et rahvast on äkki nii palju tulnud, et ei mahu saali ära ja toole peab hakkama juurde tassima.

Hommik algas 8.30 sellega, et võrgud ja köis pidid olema esinemispaigas ning lavastaja valmis valgustuse ja heli paika panema. Kohale jõudes selgus, et võrke on ainult 1 ja seegi Alli kotist, teist köit polnud veel linnavõimlasse tooma mindud ja kuubalasi polnud üleüldse kohal, kuigi nad pidid enne meid veel proovi tegema. Närvilised 45 minutit läksid mööda, siis saabusid lapsed mingilt ühispildistamiselt, võrgumüsteerium säilis, sest keegi ei öelnud ka, miks 8.30 neid kohale ei toodud.

Kuna Kuuba esindajaid jätkuvalt polnud, anti nende aeg meile läbitegemiseks. Natuke muretsesime sellepärast, et festivali brošüüri oli kirjutatud, et meie etendus on inglise keeles, mitte eesti-inglise segu. Aga üks korraldajatest, nähes, kuidas proov läks, ütles pärast seda, et muretsemiseks pole mingit põhjust – kõik olevat täiesti arusaadav ja ilus.

Edasi punusime pool tundi patse, tegime hääle-keha soojendamiseks harjutusi. Mingi trupi juhendaja filmis seda ja ütles, et ta hea meelega kasutaks seda…ehee.

Esimese esinemise publikuks olid suuremalt osalt kohalikud, teisel aga festivalist osavõtjad. Meeleolu oli ülev hoolimata sellest, et sisse lipsas igasugu apsakaid. Aga see valgustus oli ilus, seda pole ammu saavutanud. See valgus, mis võrkudele langes, tegi neist peaaegu purjed.
Pärast esinemist viidi noored peredesse õhtust sööma ja õhtul on veel Columbia etendus.

Homseni!