Päev lõputseremoonia eel

Päevad on muutunud järjest rohkem ja rohkem selliseks, et on uni ja tahaks magada. Nägudelt vaatab vastu padi. Ega siin pole midagi imestada, hommikul varakult peab olema valmis, et töötubadesse minna, siis lõuna, siis etendused. Vahepeal veetakse kodudesse sööma ka, et siis jälle õhtuseks etenduseks naasta.


Täna oli Northwesterni koolis rahvastepallis kohtumine. Neid pikki tüüpe nähes tekkis mul küll hirm, mis jääb meie õblukestest tüdrukutest alles, kui need koljatid udjama hakkavad, aga tuli välja, et pallid on pehmemad ja vist väga hull polnud.

Mina käisin samal ajal kohtumas Paul Finkelsteiniga, kes tahaks väga meie grupiga draamavahetust korraldada. Ta on selles koolis kokanduse õpetaja, aga samuti kooliga seotud projektide juht. Lapsed tegid samal ajal töötuba kooli näiteringile. Nende juhendaja palus seda spetsiaalselt, kui oli meie etenduse esimesel päeval ära näinud.


Siis oli mul 3 km kõndi lavastajate kohtumisele, kus Jan juba ees ootas. Teda olid seal vahepeal ärritanud mõne esindaja konservatiivsed sõnavõtud sellest, mida üks teater peaks endast kujutama.

Tänasel päeval nägime ka etendust, mis vist meile kõigile oma lihtsuses ja konkreetsuses sellise mulje jättis, et võime seda pidada ehk lemmikuks. 

EL SALVADOR!

Hans ja Ott

“Üks parimatest kui mitte parim. Seal ei olnud midagi üleliigset.”

Emily:

“See oli nii võimas… Nii lihtne, kuid see lugu. Ma tundsin, et ma ei saa seal toolis end liigutadagi… See oli nii palju enamat ja seal oli kolm inimest. See oli üks neist etendustest, kus ma tulin saalist, kellegagi rääkimata ning lihtsalt tundsin, kuidas ma nüüd eksisteerin natukene parema ja puhtama inimesena.”
Pia, Linda, Getriin:

“Parim etendus festivalil. Oli näha, et lapsed olid suurt tööd teinud ja lavastus tuli südamest. See pani mõtlema, kui tänulikud me tegelikult peaks olema ja hindama kõike, mis meil on.”

Heleriin:

“Kogu selles lihtsuses peituv võimas lugu oligi see mis hinge liigutas. Hämmastav, mida need kolm noort suutsid publikule kanda. Hea näide sellest, kuidas on võimalik vähese rahvaga jõulist lugu lihtsat edasi kanda.”

…….

Jah. El Salvador. Kesk-Ameerika kõige väiksem ja vaesem, kuid tihedaima asustusega riik, kus on välisministeeriumi andmetel palju kuritegevust ja puudub Eesti välisesindus.Surfarite ja sukeldujate lemmik. Vulkaaniline. Seismiliselt üks aktiivsemaid piirkondi maailmas. 

Etendus, mida nägime, rääkis tänaval töötavast väikesest poisist, kes igasugustele tänavatöödele vaatamata on säilitanud rõõmsa meele, mängulusti. Paralleelset sellele nägime ühe paari õe-venna elu. Nood elasid tavalises kodus. Kahe maailma põrkumine, kompimine, ühte sulamine. Laval oli kokku 3 last. Ja nad mõjusid. Mõjusid oma siiruses ja lihtsuses, jutustades igapäevaelu lugu, mida nad enda ümber näevad ja kogevad.  Nii mõnigi pisar langes. 

Seal oli nii palju ilusaid stseene. Liikumistega. Ja hispaania keelega, mida meist enamik ei mõista, aga see lugu oli nii selge, et me mõistsime kõik. Või siis tunnetasime. 

Kummardus teile, elsalvadorlased!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s