Niagara juga

Suutsin postituse kirjutada ja selle lihtsalt ära kaotada….grrrrrr.

Ühesõnaga lühidalt. Pühapäev oli Niagara kose juurde sõitmise päev. Osa oli seal juba laupäeval ära käinud ja nemad veetsid päeva kuidagi ATV-dega sisustades (Heleriin ja Elisabeth).

Emily:

Pärast inspireerivat hommikust vahekokkuvõtet istusid seitse eksperimentlast bussile ning liikusid Niagara poole. Bussisõidu tipphetk oli Getriini uinak, mis kestis peaaegu terve sõidu. Kohale jõudes oli meil vaba aeg, nii et me tegime palju pilte ning muid turistide tegevusi. Hiljem ajasime endale punased kilejoped selga ning sõitsime laevaga päris kose lähedale. Vett pritsis silma, kuid ilus oli. Pärast seda jalutasime mööda lõbustuspargi sarnast tänavat, kus istusime maha ja täitsime kõhtu. Tagasiteel oli meid bussis ainult neli ning me ei olnud eriti aktiivsed. Niimoodi oligi meie pühapäev sisustatud.

Kuna meid Janiga polnud otseselt kuskile bussile organiseeritud ja seetõttu eelistasime  5-tunnisele bussisõidule Niagara joa juurde ja tagasi päeva basseini ääres ja õhtuks viidi meid õhtusöögile linnast välja. Kutsujaks oli peretuttav, ühe Stratfordis armastatud lavastaja sõber. Lavastaja ise – Robin Phillips – oli eelmise aasta juulis surnud. Vaatasime temast vändatud okumentaalfilmi, meile näidati ka maja, mis oli natuke nagu memoriaaliks muudetud, väga huvitav  ja natuke ekstsentriline. Oli äärmiselt armas ja harras õhtu.

Tagasiteel nägime võpsikus ka pesukaru, kes oma 10 küünega üritas prügikasti kaant kangutada. Pesukaru. Lõpuks ometi! Skunk jääb nähtavasti järgmiseks korraks.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s