Ärasõit

 

Lennujaama sõitsime koos sakslastega.

Kõik läks nagu planeeritult. Esimese värava leidmisega oli väike edasi-tagasi jooksmine ainult, sest check-in`is kirjutati spetsiaalselt paberile, et on muutunud ja see on B19, aga igal pool tabloodel oli B27.  See viimane siiski jäi.

Lisaks hilines lennule minemine natuke ja Reykjavikis lõpuks pärast viit tundi 15 minutit lootsime, et jätkulend ilma meieta ei lahku. Jõudsime ilusti.

Helsingis saime rongi ja trammiga veel seigelda, enne kui laevale viimaseks kaheks tunniks koperdasime. Jan sai veel infokillu osaliseks, sest ta ei teadnudki veel, et Justin Bieber on Stratfordist pärit…..:D

Oijah.

Tehtud 🙂

Päevad täis teatrit, Tim Hortonsit, ambassadore, etendusi, jalutuskäike, linna, naeru-pisaraid, töötube, väljasõite, töötube, söögitegemist, LÕUNAID, vahtrasiirupit, armsaid peresid, sooje ja külmi ilmasid, ossikükke ja kiireid prille, näomaalinguid ja mänguasjapoodi, suures koguses austraallasi, kaelakaarte ja pileteid – ja eelkõige muidugi kalleid, armsaid inimesi. Ilma nendeta poleks olnud ka meid, Eksperimenti.

AITÄH!

Ühteaegu rõõmsad ja kurvad kah. Oleme ääretult tänulikud, et meile selline võimalus osaks sai.

AITÄH!

Järgmiste seiklusteni, maailm on suur ja lai 🙂

……………………..

Amber (meie ambassador):

I am so thankful I got to spend the past week and a half with this hilarious group of people. When I signed up to be an ambassador I had no idea what to expect. I didn’t expect to have my face and stomach hurt so much from laughing every single day. The love And acceptance I felt was inspiring. I learned so much about not only Estonia and all the other cultures that attended, but myself as well. My life is better knowing you. Proud to be an honorary Estonian 🇪🇪 Have a safe trip home and I know I will see ya later!

…………………………

Viimane päev

Kui mõtlema hakata, on kõik juba sellest eelmisest nädalavahetusest saadik nii kiiresti läinud, et lausa imelik, et see reis on läbi saamas. Päevad lähevad küll oma tavapärase traditsiooni hommik-workshop-lõuna jne rutiinis, kuid see on kuidagi nii koduseks saanud, et täna hommikul, kui meie peret tabas ootamatult kella 5 paiku saadetud sõnum, et meie host peab 8.30 kuskilt parkimisplatsilt enda koju varjule tooma 5 inimest ja siis 11.30 paiku veel, siis oli see nagu äratus….ahaaa, miski on teistmoodi (;

Meie noored on siin viisakalt ja kenasti käitunud, hostpered kirjutavad ja räägivad, kui kokku saame juhuslikult kuskil. Armas.

 Pärast viimast etendust (Saksamaa) koges osa tüdrukuid midagi, mis tegi südame soojaks.  Kui nad pärast etendust saalist lahkusid, astus nende juurde üks linnaelanik ja küsis, kas nad on eestlased. Ja rääkis pärast seda, et ta tahtis meie etenduse kohta öelda, kuidas see talle meeldis.

Täna oli lõputseremoonia. Kooli võimlas. Ei taha üldse Lingeniga võrrelda, aga…..väljas oli nii hea ilm……..Peeti kõnesid, tänati ja siis tuli tants.

Ja hüvastijätud.

🙂

Päev lõputseremoonia eel

Päevad on muutunud järjest rohkem ja rohkem selliseks, et on uni ja tahaks magada. Nägudelt vaatab vastu padi. Ega siin pole midagi imestada, hommikul varakult peab olema valmis, et töötubadesse minna, siis lõuna, siis etendused. Vahepeal veetakse kodudesse sööma ka, et siis jälle õhtuseks etenduseks naasta.

Täna oli Northwesterni koolis rahvastepallis kohtumine. Neid pikki tüüpe nähes tekkis mul küll hirm, mis jääb meie õblukestest tüdrukutest alles, kui need koljatid udjama hakkavad, aga tuli välja, et pallid on pehmemad ja vist väga hull polnud.

Mina käisin samal ajal kohtumas Paul Finkelsteiniga, kes tahaks väga meie grupiga draamavahetust korraldada. Ta on selles koolis kokanduse õpetaja, aga samuti kooliga seotud projektide juht. Lapsed tegid samal ajal töötuba kooli näiteringile. Nende juhendaja palus seda spetsiaalselt, kui oli meie etenduse esimesel päeval ära näinud.

Siis oli mul 3 km kõndi lavastajate kohtumisele, kus Jan juba ees ootas. Teda olid seal vahepeal ärritanud mõne esindaja konservatiivsed sõnavõtud sellest, mida üks teater peaks endast kujutama.

Tänasel päeval nägime ka etendust, mis vist meile kõigile oma lihtsuses ja konkreetsuses sellise mulje jättis, et võime seda pidada ehk lemmikuks. 

EL SALVADOR!

Hans ja Ott

“Üks parimatest kui mitte parim. Seal ei olnud midagi üleliigset.”

Emily:

“See oli nii võimas… Nii lihtne, kuid see lugu. Ma tundsin, et ma ei saa seal toolis end liigutadagi… See oli nii palju enamat ja seal oli kolm inimest. See oli üks neist etendustest, kus ma tulin saalist, kellegagi rääkimata ning lihtsalt tundsin, kuidas ma nüüd eksisteerin natukene parema ja puhtama inimesena.”
Pia, Linda, Getriin:

“Parim etendus festivalil. Oli näha, et lapsed olid suurt tööd teinud ja lavastus tuli südamest. See pani mõtlema, kui tänulikud me tegelikult peaks olema ja hindama kõike, mis meil on.”

Heleriin:

“Kogu selles lihtsuses peituv võimas lugu oligi see mis hinge liigutas. Hämmastav, mida need kolm noort suutsid publikule kanda. Hea näide sellest, kuidas on võimalik vähese rahvaga jõulist lugu lihtsat edasi kanda.”

…….

Jah. El Salvador. Kesk-Ameerika kõige väiksem ja vaesem, kuid tihedaima asustusega riik, kus on välisministeeriumi andmetel palju kuritegevust ja puudub Eesti välisesindus.Surfarite ja sukeldujate lemmik. Vulkaaniline. Seismiliselt üks aktiivsemaid piirkondi maailmas. 

Etendus, mida nägime, rääkis tänaval töötavast väikesest poisist, kes igasugustele tänavatöödele vaatamata on säilitanud rõõmsa meele, mängulusti. Paralleelset sellele nägime ühe paari õe-venna elu. Nood elasid tavalises kodus. Kahe maailma põrkumine, kompimine, ühte sulamine. Laval oli kokku 3 last. Ja nad mõjusid. Mõjusid oma siiruses ja lihtsuses, jutustades igapäevaelu lugu, mida nad enda ümber näevad ja kogevad.  Nii mõnigi pisar langes. 

Seal oli nii palju ilusaid stseene. Liikumistega. Ja hispaania keelega, mida meist enamik ei mõista, aga see lugu oli nii selge, et me mõistsime kõik. Või siis tunnetasime. 

Kummardus teile, elsalvadorlased!

Niagara juga

Suutsin postituse kirjutada ja selle lihtsalt ära kaotada….grrrrrr.

Ühesõnaga lühidalt. Pühapäev oli Niagara kose juurde sõitmise päev. Osa oli seal juba laupäeval ära käinud ja nemad veetsid päeva kuidagi ATV-dega sisustades (Heleriin ja Elisabeth).

Emily:

Pärast inspireerivat hommikust vahekokkuvõtet istusid seitse eksperimentlast bussile ning liikusid Niagara poole. Bussisõidu tipphetk oli Getriini uinak, mis kestis peaaegu terve sõidu. Kohale jõudes oli meil vaba aeg, nii et me tegime palju pilte ning muid turistide tegevusi. Hiljem ajasime endale punased kilejoped selga ning sõitsime laevaga päris kose lähedale. Vett pritsis silma, kuid ilus oli. Pärast seda jalutasime mööda lõbustuspargi sarnast tänavat, kus istusime maha ja täitsime kõhtu. Tagasiteel oli meid bussis ainult neli ning me ei olnud eriti aktiivsed. Niimoodi oligi meie pühapäev sisustatud.

Kuna meid Janiga polnud otseselt kuskile bussile organiseeritud ja seetõttu eelistasime  5-tunnisele bussisõidule Niagara joa juurde ja tagasi päeva basseini ääres ja õhtuks viidi meid õhtusöögile linnast välja. Kutsujaks oli peretuttav, ühe Stratfordis armastatud lavastaja sõber. Lavastaja ise – Robin Phillips – oli eelmise aasta juulis surnud. Vaatasime temast vändatud okumentaalfilmi, meile näidati ka maja, mis oli natuke nagu memoriaaliks muudetud, väga huvitav  ja natuke ekstsentriline. Oli äärmiselt armas ja harras õhtu.

Tagasiteel nägime võpsikus ka pesukaru, kes oma 10 küünega üritas prügikasti kaant kangutada. Pesukaru. Lõpuks ometi! Skunk jääb nähtavasti järgmiseks korraks.

Pühapäev?

Kuna ühtegi lugu (peale bussis magava Getriini video) pole tänase päeva ehk siis pühapäeva tegemistest saabunud, siis….ma ei saa ka midagi kirjutada, mida keegi tegi……

………

Eesti pastor Mart/Torontos 3.juunil/:

“Mis on ühist Jeesusel ja teismelisel? Nad mõlemad elavad kuni 30. eluaastani vanemate juures ja KUI nad midagi teevad, siis see on ime.”

Expo

Tänane hommik oli plaanitud siis EXPO jaoks. Iga riik sai endale festivalialal telgi koos lauaga, kuhu sai kaasa toodud asju paigutada. Meie tõmbasime tagataustale oma lipu ja laudadelt vaatas vastu nii sokke, mänge, komme, šokolaade jne jne. Samuti eksponeerisime oma kaarti ja siis torust välja tulevaid posterid – ühel neist oli jäälind, mis on Kanadas samuti elutsev, aga meie oma pidavat ilusm olema. Kuigi poster on alati ka kenamaks tehtud…..

Leppisime kokku, et ei pane hinnasilte juurde, kes annetab, see annetab. Paljud riigid tegid sama, peamiselt käis asjade vahetamine. Kuuba oli kaasa toonud sigareid, aga neid lastele muidugi ei müüdud.

Paraguai ja Indoneesia olid nänni kottide kaupa kaasa toodud ja nad jagasid seda ka päris korralikult.

Laval esineti, hamburgeriputkast sai voucheriga tasuta süüa ja meie väljapaneku vastuoli huvi suur. See oli nii armas, et täiesti võõrad linnaelanikud tulid ja kiitsid meie esinemist. Samuti oli heameel näha ühte väliseestlaste paari, kellele kinkisime raamatu Aksi saarest. Pühendust ja nimesid taheti ka, et sisse kirjutaksime.

EXPO kestis kolm tundi, pärast seda oli vaba aeg peredes. Osa läks juba täna Niagara joa juurde (Elisabeth ja Heleriin).

Kuna Emily ja Elise pere sõitis linnast välja, siis meie hostpere kutsus nad enda juurde ehk et me tegime siis sellise ühise väljasõidu Huroni järve äärde. See kuulub Suurde järvistusse. Vesi oli helehelehelehelesinine ja külmkülmkülm, aga me käisime Janiga siiski ujumas. Väga mõnus oli.

 

Kõige hingeminevam etendus

Üldse läks vist terve festivali etendustest kõige enam korda ja puudutas Nižni Novgorodi (VENEMAA) Piano teatri etendus ‘Wings of a Clown’. Tegemist oli kurtide laste lavastusega, kus kasutati palju ilusat muusikat, mida nemad ej kuulnud, kus oli nii palju ilusaid hetki…..kus pealtvaatajatel-lastel tulid silmadesse pisarad. See keha ja käte väljendusrikkus oli selline, et seda on nähtavasti võimalik treenida, kuid…..sellele tasemele jõuda, nagu need lapsed seal olid, selleks kulub aastaid. Võimas oma lihtsuses.

Lehekülg, kus nende teatri kohta veel infot saab.

http://en.tepi.org/whoweare
Ise ei saanud väga häid pilte, istusime liiga kaugel….

Heleriin:

Minu jaoks oli see etendus ülimalt võimas, hingemattev, hämmastav, kuidas need lapsed suudavad tuua lavale midagi sellist, mis kogu publiku sulama paneb ning millest keegi ei suuda isegi enda silmi ära pöörata. Hullult meeldis see, et nad olid kaasahaaranud publiku enda etteastesse ning isegi, kui vaatajad ei saanud täpselt aru, et mida nad tegema peavad, tuli see kuidagi iseenesest. Lihtsalt soe oli seda vaadata ja näha, kuidas etteastesse on pandud hing, mida hellalt publikuga jagatakse.
Emily:

Imeilus. Kõigile mõistetav ja kogu aeg oli huvitav jälgida. Emotsioonid vaheldusid kiiresti ning igas suunas. Etenduse lõppedes oli mul lihtsalt soov neid kallistada ja tänada, seda ma ka tegin ning vastuseks sain tõelise elamuse ning sedagi läbi naeratuste ja tänavate silmade.

Pia: sõnatu.

Getrin: See, mida need lapsed teevad, see mida nende juhendaja teeb…Minu au ja respekt neile. Vaatamata sellele, et nad ei räägi meiega samamoodi, on nad võrratud näitlejad ja veel vahvamad inimesed. Olenemata sellest, et me ei kasuta sõnu, on meie vahel täielik arusaamine. Koos Austraaliaga on see minu lemmiketendus.